Olen kogu aeg pidanud eriti elamisväärseks ja huvitavaks elu ning tegevust veinitalus või veinimõisas. Kuid paraku olin sündinud valesse kohta , siin Eestis kasvasid ainult sõstrad ja õunad. Küll olin ma ka näinud nii mõnelgi tavaliselt maja lõunaseina ääres kasvavaid viinamarju , millised mõnikord ka päris talutava maitsega marju andsid , tihti aga küllalt hapuks jäid. Mis veini puutub , siis on teda ka läbi aegade siinmail ikka õuntest ja muust marjast tehtud. Aga päris vein on ikkagi viinamarjast.Selle jaoks , et veini teha on kõigepealt ikka marju vaja . Nii tuli vaadata ringi ja uurida, mis veinisordid tuleksid siin kasvatamiseks kõne alla. Ja kui siis kõik õnnestub , saab kolmandal aastal esimese prooviveini teha.
Asusin elama Mägi-Eestisse , Otepää kõrgustikule . Ja mul on talu maadel ilus suur lõunasse kalduv mägi , milline suudaks hästi päikest püüda ja sobiks ehk suurema soojavajadusega viinamarja kasvatamiseks.
Ma ütlen ikka , et igaüks läheb lolliks omamoodi, mingit asja ei tohiks üritamata jätta ainult selle tõttu , et see võimatu on.
Mööda interneti avarusi ringi kolades jõudsin jälile viinamarjakasvatusele Rootsis , Norras ja Inglismaal, samuti Saksamaal. Saksamaa kliima oli mulle tuttav , kuna pidin seal aastate eest kaitsma sotsialismi saavutusi. See oli muidugi pehmem aga ka seal oli monikord talvel -15 kuni -20 ja lumigi tuli maha. Kevad tuli seal nii paar nädalat varem , kui Lõuna -Eestis.
Tuli suunata huvi just selliste sortide vastu , milliseid põhjapool kasvatatakse. Ja esimesena hakkas huvitama Rondo. See oli aretatud Tsehhis ja Saksamaal ja alles levis istandikes.
2005 aasta juunis ostsin Juhani Puukoolist 10 Rondo taime ja istutasin mäele ritta. Alla kümne taime polnud ka proovimiseks mõtet osta , sest kuidas sa ikka vähemast , kui 10 liitrist mahlast veini proovid teha. Ma eeldasin , et ühe liitri peaks iga põõsas kolme aasta pärast ikka andma.
Taimed kasvasi hästi ja said kenasti lume alla talvituma . Kevadel olid nad heas korras ja hakkasid kenasti arenema.Kasvusid tuli nii eelmise aasta okstest kui ka mulla seest , nii et neid kohati liiga paljugi oli ja osa tuli ära võtta.
Kuna esimesed kümme olid kenasti kasvanud , otsustasin viinapuid veel juurde istutada. 2006. aasta juunis ostsin juba 300 Rondo taime samast Juhani Puukoolist. Need olid väkesed , sama aasta kevadel paljundatud istikud. Istutasin nad musta kile alla ja maad ma ette ei valmistanud . Ja tilgatoruga kastmine tuli peale. Osad istikud olid väga väikesed ja mingi osa ei läinudgi kasvama. Kui taimel oli ikka ainult kaks ca 3 cm läbimõõduga lehta , siis tuli kõne alla teda kasvuhoones järele aidata.
Aga korralikud taimed hakkasid jõudsalt kasvama. Eelmisel aastal istutatud taimed tikkusid ka õitsema , kuid ma lõikasin õied ära - see suvi oli veel kasvamiseks mõeldud.2006. sügiseks olid ka suvel istutatud taimed päris kenasti puitunud . Oktoobri lõpus lõikasin kõik tagasi ja panin vastu maad. Ilmastik soosis: esmalt tegi 10-15 kraadi külma ja siis tuli lumi peale. Ja mitte millegagi ma neid ei katnud. Kui oli oodata kõva külma , siis algul , kui lund vähe oli, käisin ja viskasin väljaturritavatele okstele lumelabidaga lund peale.
Hilistalvel hankisin endale Tevalost poolautomaatse ilmajaama , mille abil salvestasin terve 2007. aasta suve aktiiivseid temperatuure , et neist siis sügisel kokkuvõtet teha.
2007. aasta kevad tuli väga varakult ja n.ö. liigutas viinamarjadel pungad liikuma . Ja see kahjustas õiepungi. Lõpuks tuli mul kaks õitsemist , üks juuni algul ja teine juuni lõpus. Külma tõttu hävinenud pungade asemel tootis taim uued aga see võttis aega . Kõrvaloleval pildil on 18. juunil viinamarja õitsemine. Ja lõpuks sai sellest sügisel ebaühtlane marjade valmimine ja kinnitus sellele , et suurimaks probleemiks põhjamaisel viinamarjakasvatusel on hiliskülmad. Teise õitsemise marjad palju väiksemad. Viinamarjade kasv edenes aga traditsiooniliselt hästi ja kasve tuli nii eelmise aasta võrsetest kui taime kõrvalt maapinnast. Neid tuli aja jooksul ära lõigata ja rebida , sest mis liig , see liig.
Eelmisel 2006. aasta juunis istutatud taimed olid samuti talve kenasti üle elanud. Välja oli läinud kolm - neli tükki , seega nii 1 -2 % piires. Kõik võrsed , mis sai jäetud , ei olnud küll säilinud elusana. Küll aga puhkes vaatamata sellele piisavalt pungi ja neist arenes uusi võrseid.
22. mail 2007 jäädvustatud piltidel on näha värskeid võrseid puhkemas nii eelmise aasta okstel kui ka välja kasvamas mulla pinnast. Kevadine hiliskülm , mis kahjustas vanemate põõsaste juba pea puhkenud pungi , ei teinud kahju noorematele viinapuudele. Nooremad lihtsalt ei jõdnud veel esimese suure sooja peale aprilli lõpus "ärgata".
Suvel oli päikest ja oli ka veidi vihma. Kõik
nooremad viinamarjad kasvasid hästi ja oleks ehk kasvanud pareminigi , kui ma oleks jõudnud
neid rohkem hooldada ja rohida.
Minu kümnest kaheaastasest põõsast õitsesid tegelikult üheksa , sest ühe olin ma vigastuse tõttu eelmisel kevadel täiesti tagasi lõiganud ja see tegeles peaasjalikult enda arendamisega , mis oli ka väga õige.
4. augustil olid õitest saanud sellised rohelised viinamarjad nagu järgneval pildil näha võib . Esimesed marjad hakkasid ka augusti algul värvi muutma. Tegelikult oli kerge sine juba mõnel kobaral 1. augustil.
Suvel ma proovisin võidelda umbrohtude vastu ka kastongimultšiga , see tähendab , et katsin taimede vahe kasutatud kaubakastide kartongiga. Seda on ka mõnedel piltidel näha.
Järgmine pilt näitab, et 26. augustiks hakkasid marjad juba veidi ilmet võtma. Muidugi läksid siniseks enne need kobarad , millised olid varem õitsenud. Taimedel hakkasid varre alumised osad ka veidi pruunikaks muutuma , mis vihjas peatsele puitumisele.
Kogu augusti ja septembri jätkus ilus ja soe suvi. Päevased temperatuurid ulatusi üle 25 kraadi ja ka ööpäevane keskmine temperatuur soodustas viinamarjade küpsemist. 5. septempril olid juba kõik kobarad värvuma hakanud. Osad marjad kõlbasid ka juba suhu pista , väga hea maitsega marjadel oli brix nii 17-18. Aga mis oli 15 , see oli ikka väga hapu.
21. septembril sai käidud Räpinas palverännakul ehk viinamarjakasvatuse järjekordsel õppepäeval. Seekord olid ka Läti entusiastid kohal.
Järgmisel päeval käisid lätlased ka minu juurest läbi andsid mulle mõningast kiitvat hinnangut. Neil oli ka umbes selline küsimus, et miks Rondo aga mitte Zilga...
Samal päeval 22.septembril korjasin marjad ära. Nad oleks võinud veel nädala vähemalt põõsas olla , aga keegi muutkui sõi neid ja ma tahtsin ikka selle prooviveini ära teha. Saaki sain 24 kg üheksalt põõsalt.
Veel samal päeval purustasin väikese koguse marju, nii 2l, roostevaba potti ja kuumutasin segu , et kõik metsik ja kahjulik hävitada . Peale jahtumist lisasin kultuurpärmi ja panin kaane peale. Mul oli kasutada selline tavaline Rootsi pärm, millist ka meil koduveini tegemise pakikeses müüdi.
Järgmisel päeval oli pärmijuuretis ilusti kasvama hakanud ja marjamassi pinnal oli kena vahukiht. Nüüd eemaldasin rootsud ja surusin marjad kahte roostevabasse 19l mahutisse . mitte kõik ilmselt ei läinud katki , aga küll võimas käärimine jõuab igale poole. Oma Rondo viinamarjade 2007 saagi keskmiseks kuivainesisalduseks sain 16. Hiljen planeerisin lisada 80g suhkrut liitrile mahlale , et saaks normaalse brix -i näidu 24% .
Ja käärimine hakkas kiiresti ja võimsalt. Minu mahutid on kaitseklapiga ja kannatavad 8atm , siis avaneb kaitseklapp. Nii suureks ma ei lasknud rõhul minna , ma lasin ikka iga päev gaasi välja. Ja nii oma kuu aega. Kui brix oli langenud juba 7-le , siis avasin mahutid ja pressisin marjapudrust mahla välja. Tulemiks oli 16 liitrit "poolveini" , millele lisasin ka 80g suhkrut liitri kohta. Tänaseks päevaks olen veini üks kord ümber valanud. Peale õhutamist hakkas käärimine jälle hoogsamalt peale. Kui nüüd oli brix jälle 7-ni langenud , lisasin ka malolaktilise fermentatsiooni bakterikultuuri. Seejärel lasin protsessidel rahulikut kulgeda. Viimasel ajal on mahuti toe jahedamas nurgas. Praegu on vaja just veidi jahedamat temperatuuri.
29. detsembril otsustasin veini veelkord ümber valada ja ka filtreerida. Ehk ära proovida , kuidas see pump ja filter töötavad. Samas ka mittevajalik pärmipudi veininõust välja saada. Surnud pärmirakud ei ole veinile enam mitte kasulikud.
Kõik ei sujunud just ideaalselt , pump on mul ostetud kasutatust peast ja vajab uut labadega kummiratast sisse. Ei tahtnud veini üles tõmmata. Soomest saab tellida , pump ise on Inglismaalt. Soome kodulehel nägin ka sellise uue pumba hinda, võtab hingest kinni : 850 eurot. Ega see veinitegemise seadmestik , kui tahad ikka , et oleks roostevaba ja korralik , väga odav pole jah. Aga korralik asi jälle kestab ka ja peab ka sellele mõtlema , et hiljem kõik asjad ka normatiividele vastaksid , kui juba tootmiseni jõuad.
Oma veini sain ikka ära filtreeritud ja puhtasse nõusse ümber valatud.
Peale seda elustusid protsessid veininõus taas ja uuesti hakkas veidihaaval gaasi eralduma. Käimise ajal tahab vein õhutamist ja mulle tundub , et see ümbervalamine teeb ainult head.
Sai ka proovida seda vedelikku. Toores ja pärmine aga mul kaasa hindas , et lõhnab nagu vein. Ehk tuleb ka maitse kunagi , praegu peabki olema pärmine. Ma arvan , et valan veel korra ümber , enne kui käimise lõpetan ja villimisele mõtlema hakkan.
No comments:
Post a Comment